Oma 25 eluaasta tõttu sobin ma veel ilusti noorte kategooriasse ning mida rohkem ma käsitööga seotud olen, seda enam torkab silma, et kudumist peetakse pensionäride hobiks ja veel enam teeb nalja kui pensionärid tulevad meedias välja lausega, et nad on veel liiga tegused, et sokki jääda kuduma.
Tegelikult on Eestis päris palju noori ja andekaid käsitöölisi. Aga kui palju mitte käsitööd tegevad inimesed nendest teavad? Ma kahtlustan, et vähe.
Ühelt poolt kutsun noori rohkem avalikult kuduma ja teiselt mõlgutan mõtteid, et kui palju koolis käsitöötundides noori tegijaid tutvustatakse?
Minu meelest on see võti, mille kaudu saaks noori käsitöö juurde tuua, neis huvi äratada, neid eksperimenteerima ja ise looma panna.
Ehk, kudumine ei ole ainult vanematele daamidele, vaid...
saab teha seltskonnas väga lõbusalt.
1 comment:
Väga õige mõte!! Aga mulle tundub, et paljud pöörduvad käsitöö juurde alles just ilusates 20ndates (nagu ma isegi!). Kooli ajal ma lausa jälestasin käsitööd (paljuski süüdi õpetaja). Ja see mõte, et kutsuda kooli laste juurde käsitööinimesi ja nendega rääkima/tegelema, see on väga hea idee! Olen vägagi selle poolt ja kui keegi paluks mind, ma kindlasti läheks ja teeks nendega koos midagi vahvat!
Post a Comment